XIX tantsupidu “Puudutus” on sündimas igatsusest, et igaüks meist
oleks valmis rohkem pühenduma sellele, mis päriselt puudutab. Tantsupeod
on aegade jooksul jutustanud lugusid metsast ja merest ja maast. On
tantsitud vikerkaarel ja tuisatud lapsepõlvemaal vastu suveseiklustele.
Nüüd on aeg pöörata pilk iseenda sisse.
Meie elu on puudutustest tulvil ja iga puudutus jätab jälje,
millest aeg laob tasapisi kokku igaühe elutee. Puudutusi jagades
eluteed ristuvad ning selliste jagatud puudutuste kaja kestab ajast
aega. Paraku ei jõua aga paljud puudutused näpuotsast kaugemale. Ja
puudutuste puudumisest tekkinud tühjuse täidab igatsus ja valu. Miks see
nii on? Kas julgeme ohjad haarata, peatuda ja pühenduda või kihutame
tuhatnelja elust läbi? Peatumine nõuab julgust. Puudutamine
pühendumist.
Puudutus on pühendumine ja pühendumine on aeg. Aeg
on meie kõige väärtuslikum vara. Meie elu on meie ainus aeg ja võimalus
oma unistusi teoks teha. See on meie aeg, et luua kõike seda, mida
tulevikule pärandada. Elades vaid mälestustes või unelmates, jääb päris
elu elamata ja unistused täitumata. Iga mängimata mäng oma lapsega või
rääkimata jutt oma vanavanematega jääbki igaveseks olemata, kui seda
aina homsesse tõugata.
Puudutus on jagamine – oma aja jagamine. Iga päris puudutus nõuab peatumist ja pühendumist. Ja pühendumine on aeg. Nii jagab
igaüks meist igas oma puudutuses oma elu ja oma aega.
Avatud süda tunneb ära päris puudutuse. Päris
on pealiskaudsuse ja tühisuse vastand. Ainult päris puudutus puudutab.
Selle, mis on päris, tunneb avatud südame ja meeltega alati
ilmeksimatult ära. Tantsupeol on tants päris, muusika on päris ja ka
tantsijad on päris. Ja pühendumine puudutab. Päriselt.
Iga jagatud puudutus annab meie ajale väärtuse ja väe.
Laulu- ja tantsupeol jagatud puudutused on meie rahva üheks suureks
pereks põiminud ning meie saatusi suunanud. Aeg kannab kaasas kaugete
puudutuste kaja ning iga oma tänase puudutusega sillutame teed neile,
kes pärast meid tulevad. On meie puudutuste aeg.